Mis või kes on Eesti?

Ma alustasin siis 2019 aasta jaanuaris mõtlemist, et kuhu vahetusaastale minna (jah, ma alustasin hilja, sest lepingu sõlmimiseks oli jäänud aega veidike alla kahe kuu, aga enne seda oli vaja teha täitsa mitmeid asju, millest mõned hõlmasid ka Tallinnas käimist, aga tegutsesin kiiresti ja nüüd siin ma olen). Üheks otsustuse kriteeriumiks oli, et see riik oleks samal ajal lähedal, aga ka piisavalt kaugel. Vahepeal käis peast ikka läbi idee, et oleks huvitav minna kuhugi, kus ei teata Eestist mitte kui midagi. Üllataval kombel õnnestusid need mõlemad mul suurepäraselt.

Mul olid enne siia tulekut ootused täiesti teised, sest need kaks riiki pole üksteisest siiski nii kaugel. Lisaks on minu arust loomulik teada vähemalt Euroopa kaarti, sest iga aasta geograafias ei saanud sellest üle ega ümber. Käin hetkel klassis, kus mõnedel on kõrgemal tasemel bioloogia ja teistel samal ajal geograafia. Alguses olin väga üllatunud, et see üks pool klassist midagi riikide kohta ei tea ei tea. Nüüdseks on seletatud, et nad keskenduvad oma tunnis rohkem kivimitele ja füüsikalisele poolele (tohutult palju erinevaid valemeid). See siis võib-olla vabandab neid veidi välja.

Olen siinolles kohanud ühe käe näppudel oleva arvu taanlasi, kes näieks teaksid, et kus üldse Eesti riik asub. Õnneks ollakse teadlikud Soome asukohast, nii et siis saan seda seletamisel kasutada. Kui tehakse ise pakkumisi, siis tuleb enamasti välja, et Eesti on kusagil Saksamaa kõrval asuv (hiigel)riik. Sellest olenevalt oldi väga üllatunud, kui ütlesin, et ma pole elus kunagi Saksamaal käinud (nüüd vaheajal õnnestus mul sinna minna lausa terveks nädalaks). Appi võeti ka kõiksugused kaardid, sest muidu tundus Saksamaa ja Eesti vahel olev maa neile väga lühike. Neile on Saksamaal käimine muidugi loomulik, sest see on nii lähedal ja sealsed hinnad on ka madalamad. Eestlased käivad Lätis ja Taanlased Saksamaal. :D

Enne siiatulekut tegin endale õnneks selgeks erinevad numbrilised faktid Eesti kohta, sest teadsin, et hakatakse küsima. Minu üheks lemmikuks asjaks on saanud, et peale riigi pindala nimetamist ütlen kohe rahvaarvu, sest pindalad on suhteliselt samasugused, aga inimeste arv totaalselt erinev. Ma pole kohanud kedagi, keda see poleks üllatanud, sest neid on ikkagi siin riigikeses 5,6 miljonit, ja no siis tuleb pindalalt veidikene suurem Eesti oma 1,3 miljoniga.

Veel suureks mõistatuseks on eestis räägitav keel (kuidas iganes seda kutsutakse, ei nemad tea). Räägin siis veidi rohkem sellega kaasnenud huvitavatest tähelepanekutest.

Šokeeriv, aga meil pole kasutusel vene tähestik, vaid täitsa ladina oma. Üldse kui olen maininud, et Eestis õppisin vene keelt teise võõrkeelena, ollakse arvamusel, et see on eestlaste jaoks kindlasti väga kerge, sest sarnaneb väga eesti keelele (umbes nagu taani ja rootsi keel). Olen õnneks suutnud klassikaaslastele selgeks teha , et nii see pole. Siiski on vahepeal  minuga jagatud venekeelseid tekste, et neid tõlkida aitaksin. Proovin siis alati midagi valmis meisterdada.

Kui olen pidanud midagi ütlema eesti keeles, olen alati kuulnud mitmesugust tagasisidet, et mille moodi see siis kõlab. Väga huvitav, aga nagu tuleb välja, siis eesti keel on segu hispaania, itaalia, prantsuse, saksa, jaapani, soome ja taani keelest. Ma pole kunagi nii mõelnud, sest eesti keel kõlab täpselt nagu eesti keel, aga tore on ka midagi uut õppida.

Selle sain ma Taanis olles paari tunni jooksul aru, et neil on siin täiesti teine R, mis ei põrise kohe grammigi. Proovisime ka paarile vabatahtlikule aastaalguslaagris seda õpetada, aga noh, sinna see jäi. Tunnen vahepeal, et see on siin mu eriline anne, millega võiksin isegi talendisaate võita. Kui ma vahepeal põristan, on kõik alati väga vaimustuses ja kutsuvad veel teisi ka juurde, et nemad ka sellest üllast hetkest osa saaksid. Paar päeva tagasi kasutasin klassis tunni ajal ka sõna/nime/asja “trips-traps-trull”, mida prooviti ka siis korrata ja ei saadud aru, miks see nii põRRRisev peab olema, aga mulle täitsa meeldib. 

Kuna taanlased on väga uhked oma Å, Æ ja Ø üle, olen rääkinud, et meil ka mõned vahvad häälikud: Õ, Ä, Ö ja Ü. Neist kahtlemata kõige keerulisem ja uudsem on nende jaoks Õ. Minult on isegi naerdes küsitud, et kas me päriselt ka kasutame seda tähte mõnes sõnas. Esimesena tuli mul kohe pähe "õun". Prooviti siis igatpidi hääldada ja mul oli seda täitsa lõbus jälgida.

Üks päev peale kooli sõitsin koos klassiõega sama bussiga koju. Tal tuli mõte, et võiksin talle eesti keeles numbreid õpetada ja olin suurima hea meelega nõus. Ühest viieni tuli lõpuks isegi väga hästi välja, aga edasi oli juba keerulisem. Eriti ajasid rööpast välja kaheksa ja sellele kohe järgnev üheksa. Kuidagi sai ka need arusaadavaks, aga see nõudis juba higi ja pisaraid (peaaegu). See tuletas mulle aga meelde, et mis tunne on keelt õpetada, sest mul endalgi hetkel õppimine käsil. Kui tal tulid vahepeal vahele pikad pausid, unustasin ise täitsa ära, et äkki talle ei meenu ja võiksin kasvõi sõna alguse vihjeks ette öelda. Veidikese aja möödudes suutsin sellega õnneks ära harjuda ja proovisin olla abiks.

Matemaatikas on meil tunnid koos mõnede õpilastega ühest teisest klassist. Üks nendest on väga huvitatud erinevatest keeltest ja õpib mitmeidki iseseisvalt. Esimesel tunnil sai siis temaga veidi keelepuud vaadatud ja ta nägi, et oleme soome-ugri. Ta oli juba varasemalt uurinud soome keele kohta ja oli siis nüüd ka eesti keele õppimisest huvitatud. Ehmatasin ta ära aga faktiga, et meil on 14 käänet. Siiski on ta veel veidi erinevate detailide kohta küsinud, enamasti küll soome keele näidetel, aga noh. Aga muide, ta on esimene inimene, kes ei hakanud naerma, kui ütlesin "terviseks". See on juba midagi väga erilist ja erakordset.

Aga ma sain ühes vahetunnis suure üllatuse osaliseks, kui jäin rääkima ühe vahetusõpilasega Brasiiliast. Ta teadis täpselt, kus Eesti asub ja oskas nimetada isegi teised Balti riigid õiges järjekorras. Lisaks proovis ta ka rahvaarvu pakkuda, mis läks ootamatult täppi. See oli ka selle vahetusõpilase jaoks täiesti ootamatu, nii et istusime seal kahekesi veidike aega täiesti sõnatult ja üritasime mõista, mis just juhtus. Eks ma küsisin, et kuidas ta seda kõike teadis ja sain vastuseks, et on veidi koolis õppinud, aga on ise ka veidi maailmakaardist huvitatud. See muudab aga fakti, et taanlased ei tea Eesti kohta mitte kui midagi, veelgi huvitavamaks.

Tegelikult on ikkagi tore olla riigist, millest midagi ei teata. Teised vahetusõpilased minu koolis on Ameerikast ja Brasiiliast, mis on suured riigid ja midagi nende kohta ikka teatakse (näiteks filmidest jms). Siit lahkudes saan olla kindel, et Taanis teavad tänu minule paar inimest rohkem Eesti eksistentsi kohta ja võib-olla isegi külastatakse.

Ja väike nipp Taani tulles: kui küsitakse, kus riigist tuled, siis on parim alati vastata "Estland", sest nimi "Estonia" pole siin eriti tuntud (erandiks muidugi üks poiss disaini tunnist, kes mäletab inglise keelset nimetust tänu Eurovisioonile).