Jah, mul Ă”nnestus minna teatrisse. Eestis olles töötasin kaks viimast aastat teartis publikuteenindajana, mis oli pĂ”hjuseks, et olin huvitatud nĂ€gemast, milline see siin on. Septembris Ă”nnestus mul minna Randersi teatrisse vaatama ĂŒhte tĂŒkki koos kooliga, aga olin lĂ”pus vĂ€ga pettunud. See hoone ega sisemus ei nĂ€inud esiteks kuidagi teatri moodi vĂ€lja ja ka etendus ise ei jĂ€tnud eriti positiivseid jĂ€lgi. RÀÀkisin hiljem hostemale ka sellest ja ta jĂ€ttis meelde ning rÀÀkis mulle Ă
rhuses (Taani suuruselt teine linn) olevast teatrist, mis on palju suurem ja uhkem. MĂ”ned kuud hiljem kuulis ta raadiost, et seal mĂ€ngitakse detsembris jĂ”uluetendust, mis on tehtud samanimelise jĂ”ulukalendri jĂ€rgi, ja olin huvitatud. JĂ”ulukalender on jĂ”uluteemaline(tavaliselt) 24-osaline telesari, mis on eetris 1. detsembrist kuni 24. detsembrini. Algselt olid need mĂ”eldud vaid lastele, aga nĂŒĂŒdseks on neid tehtud ka tĂ€iskasvanutele. Etenduses jĂ€ljendatavaks sai 2009 vĂ€ljatulnud "Pagten"("KĂ€pikud"). See on kĂŒll veidike vanem, aga siiski taanlaste poolt vĂ€gagi armastatud. Vahepeal vĂ”ib ka poodides vĂ”i kohvikutes kuulda jĂ”ululaulude seas selle tunnusmuusikat, mille sĂ”nu kĂ”ik teavad.
Eks enne minekut sai veidike ka kodust eeltööd tehtud. Nimelt vaatasime veidike seda jÔulukalendrit, et minu jaoks arusaamist kergendada ja ka teised saaksid oma mÀlu vÀrskendada. Kuna selleaastane jÔulukalender tuli peale, jÔudsin ma vaadata "Pagteni"st vaid 14 osa, aga Ônneks sain etendusest hiljem ka vÀga hÀsti aru, sest mÀngitigi pigem selle kalendri esimesele 12-le osale. Veel tuli meil piletid osta, mis jÀeti vÀga viimasele minutile, nii et saime vaevu kaks eraldi olevat viimast kohta 19. detsembriks teisele rÔdule.
JĂ”udiski see kauaoodatud pĂ€ev lĂ”puks kĂ€tte. Toimus aga vĂ€ike arusaamatus, nii et tuli peale kooli minna otse kĂ”igi oma kottide ja asjadega rongile, et sĂ”ita Ă
rhusesse. MĂ”tlesin ise, et kodinad saab jĂ€tta garderoobi, et sellest pole muret, aga nĂŒĂŒd pole kohe ĂŒldse teatri riided seljas. Esiteks oli see minu esimene kord nĂ€ha sellist suurt linna jĂ”ulutuledes, mis vĂ”ttis tĂ€itsa sĂ”natuks ja kĂ€isin terve peatĂ€nav aina enam ĂŒllatudes ringi. LĂ€ksime aga hostĂ”ega veel tund enne etenduse algust ruttu keha kinnitama, sest me polnud kumbki peale oma kooli kaasavĂ”etud lĂ”una midagi söönud. Juba toidukohas avastasin kui erinev on ikka Ă
rhus Randersist. KĂ”ik ĂŒmbritsev oli suuremas osas inglise keeles. Ma ise arvan, et see on sellepĂ€rast, sest seal linnas on hĂ€sti palju ĂŒliĂ”pilasi ja ĂŒldse taani keelt mitte kĂ”nelevat seltskonda. Saime ruttu toidud söödud ja lĂ€ksime siis hĂ€sti kiiresti teatrisse, sest teadsin oma kogemusest, et tavaliselt on garderoobis see kell suur rahvamass. Ănneks oli maja otse kohviku taga, nii et ei lĂ€inud ĂŒldse kaua.
Maja nĂ€gi vĂ€ljast juba vĂ€ga kena vĂ€lja, nii et ei jĂ”udnud Ă€ra oodata, milline see veel seest vĂ€lja nĂ€eb. LĂ€ksime treppidest ĂŒles ja sisenedes oli ĂŒllatus suur, kui vastu ei vĂ”tnud meid mingi garderoob vaid liiga lĂ€hedal olev vastassein ja "koridor", kus mĂŒĂŒdi ka vĂ€ikese laua taga erinevaid meeneid. Sealt hargnes edasi otse treppideni, et minna saali pÀÀsemiseks Ă”ige ukse juurde. Ănneks olen ma saanud vĂ€ikese oskuse lugeda piletitelt, kus on kohad, sest hostĂ”de oli ka seal teatris tĂ€iesti esimest korda, nii et sain juhirolli oma kĂ€tte. JĂ”udsimegi oma teisele rĂ”dule ja sain endale neist kahest parema koha, mis oli otse kĂ”ige ees, sest teine oli veel kolm rida tagapool. LĂ€ksin oma toolikese juurde, sĂ€ttisin sinna kuidagi enda, oma jope ja koolikoti, sest millegipĂ€rast puudus neil garderoob, ja jĂ€in ootama etenduse algust, mis pidi olema 8min pĂ€rast. Oodates nĂ€gin, et mĂ”ned inimesed tulidki otse oma jĂ”uluĆĄhopingutelt saja kotiga, nii et neil oli veidike halvem seisukord kui minul. Inimeste riietus polnud ka kuidagi grammigi viisakam kui tavalised töö- vĂ”i kooliriided, nii et see oli minu jaoks hĂ€sti, kuigi veidike vÔÔras. MĂ€rkasin veel, et publiku hulgas olid enamus umbes minuvanused, mis oli ĂŒllatav, sest olin mĂ”tetes valmis vĂ€ikesteks lasteks. Ootasin kellasid, mis tĂ€histaksid peadset etenduse algust ja saalikutset. Olin valmis mĂ”neks meloodiaks, aga olid ainult korraks mĂ”ned pĂ”risemised, nagu heliseks mĂ”ni vana telefon kaks sekundit. Ma pole kindel, aga eeldan, et need pidid mĂ€rku andma. Kolm minutit enne algust tuli aga saalist kĂ”laritest naisehÀÀl, kes ĂŒtles, et etenduseni on 3min ja telefonid tuleb panna hÀÀletule vĂ”i lĂŒlitada vĂ€lja. Tuli ka aeg, et hakata jĂ€lgima ustel olevaid töötajaid, sest kĂ”ik teavad, et uste sulgemine annab mĂ€rku, et kohe algab. NĂ€gin, et uste sulgemiseks ei jĂ€lgitud ĂŒksteise tegevust ĂŒldse, vaid rÀÀgiti midagi kĂ”rvades olevate vidinate abil. JĂ€rsku veeretas aga ĂŒks nĂ€itleja ennast lavale ja tuli lĂ€ks peaaegu samal ajal kustu. Ma pĂ€ris kindel polnud, aga vist algas. Sellega avanesid ka automaatselt kĂ”ikide inimeste snĂ€kikotid, et alustada oma ma ei tea millist jĂ€rjekordset toidukorda.
MĂ€rkasin peaaegu koheselt, et selles etenduses hakatakse kaasama ka palju publikut, sest tĂŒkki oli sisse kirjutatud pĂ€kapikk, keda telesarjas polnud, aga nĂŒĂŒd vahepeal laval laulis ta taanikeelseid tuntud jĂ”ululaule, millele (peaaegu) terve saal alati kaasa laulis. Lisaks viisid ka nĂ€itlejad etendust lĂ€bi mitte ainult lava peal, vaid ka mujal saalis. Isegi minu teisele rĂ”dule jĂ”uti vĂ€ga mitmel korral. KĂ”ik see tekitas minus kuidagi sooja ja ĂŒhtse tunde. LĂ€heksin isegi nii kaugele, et ĂŒtleksin, et see etendus oli "hygge", nagu ka kodulehel oli seda kirjeldatud. Endalegi ĂŒllatuseks sain ma vĂ€ga hĂ€sti kĂ”igest toimuvast aru, sest hiljem pausi ajal isegi hostĂ”de ĂŒtles, et tal endal oli vahepeal tekstist arusaamisega raskusi, sest see oli kĂ”ik nii kiire. NĂ€itlejate puhul tundus mulle, et kĂ”ik mĂ€ngisid palju ĂŒle, aga millegipĂ€rast selles etenduses see mind ĂŒldse ei hĂ€irinud, vaid lausa sobis. Terve esimene vaatus pĂ”hineski ainult episoodidel, mida ma siiani nĂ€inud olin, nii et mulle sobis see vĂ€ga hĂ€sti, aga pelgasin siis veidike teist. KĂŒsisin vaheajal hostĂ”elt veidi juurde, aga ta oli minust ainult kaks osa rohkem nĂ€inud, et eriti palju ma uut informatsiooni ei saanud. Veel rÀÀkis ta, kuidas ta oma kohalt nĂ€eb ainult lavale, aga osa tĂŒkist toimub ka mujal saalis, siis seda aimab ta ainult hÀÀle ja valgusvihu jĂ€rgi. Sellel hetkel olin oma koha ĂŒle vĂ€ga rÔÔmus. MĂ€rkasin aga, et kui soovisin oma kohalt lahkuda vĂ”i tagasi minna, siis minu kĂ”rval istuv ja parasjagu lĂ”unatav suguvĂ”sa ei tĂ”usnud pĂŒsti, et mööda lasta, vaid proovisid ennast toolikesel vĂ”imalikult kĂ€garasse tĂ”mmata. See polnud ainult nemad, vaid kogu saal tegi nii. Veel ĂŒks asi, mis on mulle veidike vÔÔras, aga mis teha, sest mulle on ĂŒldse jÀÀnud mulje, et eestlased on viisakam rahvas kui taanlased. Ma ei hakka sellesse rohkem sĂŒvenema, aga nii on.
Teise vaatuse peatset algust nĂ€gime vaid selle jĂ€rgi, et saal hakkas taas tĂ€ituma. Huvitav oli, et ĂŒhtegi helilist mĂ€rget ei antud. Piletil oli kĂŒll kirjas vaheaja pikkus, aga see oligi, et kestab mingi vahemik ehk kindlat aega polnud. Proovisin taas kuidagi oma kohale ronida ja teine vaatuski algas, et nĂ€itleja veeretas ennast lavale, aga seekord teadsin juba, mis toimub. Kogu publik istus, jĂ€lgis rahulikult etendust ja sĂ”i kuni ĂŒks pintsakus ja pliiatsseelik naine tuli lavale ja ĂŒtles midagi valjul hÀÀlel. JĂ€rsku lahkusid nĂ€itlejad lavalt. MĂ”tlesin alguses, et see on mingi osa etendusest ja on pĂŒĂŒtud anda kaasaegsem "touch". Peagi ma mĂ”istsin, et nii ei saa olla, ja segadus kasvas kui mĂ€rkasin, et terves saalis on tuled nĂ”rgalt pĂ”lema pandud ja ĂŒle publiku on kosta jutuvada. Peagi tuli see tĂ€di uuesti lavale mikrofoniga ja seletas, et neil on ĂŒks tehniline viga ja ei saa jĂ€tkata, aga annavad endast kĂ”ik, et see parandada ja saaks etenduse lĂ”puni mĂ€ngida. Sain Ă”nneks ta öeldust ise aru, sest ega mul poleks hetkel olnud kelleltki teiselt kĂŒsida. Ausalt öeldes polnud ma eriti ĂŒllatunud, et neil seal tĂ”ke tekkis, sest etenduses kasutati suures koguses tehnikat. NĂ€iteks oli seal trossidega ĂŒles-alla liikuvaid seinu, pöörlevat lava, kerget tossu ĂŒle terve lava, mingit tugeva survega tossu lava pĂ”randast. tuld, inimesed lendasid, erinevaid vĂ€ikseid ja suuri valgustusi jms. MĂ”nikord kasutati kĂŒll veidike liiga palju asju korraga, et tekkis kerge segadus, aga lĂ”puks olin siiski sellest vaimustuses. Vea parandamiseks lĂ€ks umbes kĂŒmmekond minutit, aga asi sai korda. NĂ€itlejad proovisid kuidagi rollis tagasi lavale hĂŒpata ja jĂ€tkati. Mulle aga meeldis(pole just kĂ”ige Ă”igem sĂ”na, aga loodetavasti saab aru), et neil see viga tekkis, sest nĂ€itas, et miski pole perfektne ja ka nĂ€iteks suurtes teatrites vĂ”ib juhtuda. Tundsin siiski saali Ă”hustikus, et see pole enam see sama. Etenduse lĂ”puni polnud ka enam palju jÀÀnud ja see viga lĂ”i kĂ”ik ikka veidike rivist vĂ€lja. LĂ”pus laulsid kĂ”ik koos veel ĂŒhe jĂ”ululaulu ja selle telesarja tunnuslaulu, millest mĂ”istsin, kui suur asi just see sama jĂ”ulukalender ikka taanlaste seas oli. Hiljem ei suudetud ka aplausi lĂ”petada. Sellel hetkel tundsin, kui suurt osa siiski teater mu elus mĂ€ngis ja kui vĂ€ga ma seda igatsenud olen. LĂ”puks jĂ€rsku mĂ”isteti, et on aeg liikuda vĂ€lja ja olin ĂŒllatunud, kui kiiresti me ikka majast vĂ€lja saime. Maja oli suur, aga kusagil treppidel polnud mingeid ummikuid. Kuna joped ja asjad olid kĂ”igil saalis kaasas, saadi ka otse Ă”ue liikuda, mis oli ĂŒks pluss garderoobi puudumise juures.
Igatahes jÀin kokkuvÔttes selle kogemusega ÀÀrmiselt rahule ja olen vÀga kindel, et tahan sinna veel kunagi tagasi minna mÔnda etendust vaatama.
Ă
rhuse peatÀnav Ryesgade, mis oli tervelt pikkuselt kaetud tuledega (240m)
|
Teatri esine peale etenduse lÔppu
Maja avati 1900 ja ĂŒleval on kujutatud tegelasi Ludvig Holbergi (Taani komöödiakirjanik, keda kutsutakse ka komöödia isaks) teostest
|
Teatri suur saal, mille nimi on Store drĂžmme(Suured unistused)
Rahvas kutsub seda ka "Det gyldne hus"("Kuldne maja")
Saalis on kullatud motiivid loodusmaailmast: taimed, lilled, linnud ja pÀkapikud
|