Teater

Jah, mul õnnestus minna teatrisse. Eestis olles töötasin kaks viimast aastat teartis publikuteenindajana, mis oli põhjuseks, et olin huvitatud nägemast, milline see siin on. Septembris õnnestus mul minna Randersi teatrisse vaatama ühte tükki koos kooliga, aga olin lõpus väga pettunud. See hoone ega sisemus ei näinud esiteks kuidagi teatri moodi välja ja ka etendus ise ei jätnud eriti positiivseid jälgi. Rääkisin hiljem hostemale ka sellest ja ta jättis meelde ning rääkis mulle Århuses (Taani suuruselt teine linn) olevast teatrist, mis on palju suurem ja uhkem. Mõned kuud hiljem kuulis ta raadiost, et seal mängitakse detsembris jõuluetendust, mis on tehtud samanimelise jõulukalendri järgi, ja olin huvitatud. Jõulukalender on jõuluteemaline(tavaliselt) 24-osaline telesari, mis on eetris 1. detsembrist kuni 24. detsembrini. Algselt olid need mõeldud vaid lastele, aga nüüdseks on neid tehtud ka täiskasvanutele. Etenduses jäljendatavaks sai 2009 väljatulnud "Pagten"("Käpikud"). See on küll veidike vanem, aga siiski taanlaste poolt vägagi armastatud. Vahepeal võib ka poodides või kohvikutes kuulda jõululaulude seas selle tunnusmuusikat, mille sõnu kõik teavad.

Eks enne minekut sai veidike ka kodust eeltööd tehtud. Nimelt vaatasime veidike seda jõulukalendrit, et minu jaoks arusaamist kergendada ja ka teised saaksid oma mälu värskendada. Kuna selleaastane jõulukalender tuli peale, jõudsin ma vaadata "Pagteni"st vaid 14 osa, aga õnneks sain etendusest hiljem ka väga hästi aru, sest mängitigi pigem selle kalendri esimesele 12-le osale. Veel tuli meil piletid osta, mis jäeti väga viimasele minutile, nii et saime vaevu kaks eraldi olevat viimast kohta 19. detsembriks teisele rõdule.

Jõudiski see kauaoodatud päev lõpuks kätte. Toimus aga väike arusaamatus, nii et tuli peale kooli minna otse kõigi oma kottide ja asjadega rongile, et sõita Århusesse. Mõtlesin ise, et kodinad saab jätta garderoobi, et sellest pole muret, aga nüüd pole kohe üldse teatri riided seljas. Esiteks oli see minu esimene kord näha sellist suurt linna jõulutuledes, mis võttis täitsa sõnatuks ja käisin terve peatänav aina enam üllatudes ringi. Läksime aga hostõega veel tund enne etenduse algust ruttu keha kinnitama, sest me polnud kumbki peale oma kooli kaasavõetud lõuna midagi söönud. Juba toidukohas avastasin kui erinev on ikka Århus Randersist. Kõik ümbritsev oli suuremas osas inglise keeles. Ma ise arvan, et see on sellepärast, sest seal linnas on hästi palju üliõpilasi ja üldse taani keelt mitte kõnelevat seltskonda. Saime ruttu toidud söödud ja läksime siis hästi kiiresti teatrisse, sest teadsin oma kogemusest, et tavaliselt on garderoobis see kell suur rahvamass. Õnneks oli maja otse kohviku taga, nii et ei läinud üldse kaua. 

Maja nägi väljast juba väga kena välja, nii et ei jõudnud ära oodata, milline see veel seest välja näeb. Läksime treppidest üles ja sisenedes oli üllatus suur, kui vastu ei võtnud meid mingi garderoob vaid liiga lähedal olev vastassein ja "koridor", kus müüdi ka väikese laua taga erinevaid meeneid. Sealt hargnes edasi otse treppideni, et minna saali pääsemiseks õige ukse juurde. Õnneks olen ma saanud väikese oskuse lugeda piletitelt, kus on kohad, sest hostõde oli ka seal teatris täiesti esimest korda, nii et sain juhirolli oma kätte. Jõudsimegi oma teisele rõdule ja sain endale neist kahest parema koha, mis oli otse kõige ees, sest teine oli veel kolm rida tagapool. Läksin oma toolikese juurde, sättisin sinna kuidagi enda, oma jope ja koolikoti, sest millegipärast puudus neil garderoob, ja jäin ootama etenduse algust, mis pidi olema 8min pärast. Oodates nägin, et mõned inimesed tulidki otse oma jõulušhopingutelt saja kotiga, nii et neil oli veidike halvem seisukord kui minul. Inimeste riietus polnud ka kuidagi grammigi viisakam kui tavalised töö- või kooliriided, nii et see oli minu jaoks hästi, kuigi veidike võõras.  Märkasin veel, et publiku hulgas olid enamus umbes minuvanused, mis oli üllatav, sest olin mõtetes valmis väikesteks lasteks. Ootasin kellasid, mis tähistaksid peadset etenduse algust ja saalikutset. Olin valmis mõneks meloodiaks, aga olid ainult korraks mõned põrisemised, nagu heliseks mõni vana telefon kaks sekundit. Ma pole kindel, aga eeldan, et need pidid märku andma. Kolm minutit enne algust tuli aga saalist kõlaritest naisehääl, kes ütles, et etenduseni on 3min ja telefonid tuleb panna hääletule või lülitada välja. Tuli ka aeg, et hakata jälgima ustel olevaid töötajaid, sest kõik teavad, et uste sulgemine annab märku, et kohe algab. Nägin, et uste sulgemiseks ei jälgitud üksteise tegevust üldse, vaid räägiti midagi kõrvades olevate vidinate abil. Järsku veeretas aga üks näitleja ennast lavale ja tuli läks peaaegu samal ajal kustu. Ma päris kindel polnud, aga vist algas. Sellega avanesid ka automaatselt kõikide inimeste snäkikotid, et alustada oma ma ei tea millist järjekordset toidukorda. 

  Märkasin peaaegu koheselt, et selles etenduses hakatakse kaasama ka palju publikut, sest tükki oli sisse kirjutatud päkapikk, keda telesarjas polnud, aga nüüd vahepeal laval laulis ta taanikeelseid tuntud jõululaule, millele (peaaegu) terve saal alati kaasa laulis. Lisaks viisid ka näitlejad etendust läbi mitte ainult lava peal, vaid ka mujal saalis. Isegi minu teisele rõdule jõuti väga mitmel korral. Kõik see tekitas minus kuidagi sooja ja ühtse tunde. Läheksin isegi nii kaugele, et ütleksin, et see etendus oli "hygge", nagu ka kodulehel oli seda kirjeldatud. Endalegi üllatuseks sain ma väga hästi kõigest toimuvast aru, sest hiljem pausi ajal isegi hostõde ütles, et tal endal oli vahepeal tekstist arusaamisega raskusi, sest see oli kõik nii kiire. Näitlejate puhul tundus mulle, et kõik mängisid palju üle, aga millegipärast selles etenduses see mind üldse ei häirinud, vaid lausa sobis. Terve esimene vaatus põhineski ainult episoodidel, mida ma siiani näinud olin, nii et mulle sobis see väga hästi, aga pelgasin siis veidike teist. Küsisin vaheajal hostõelt veidi juurde, aga ta oli minust ainult kaks osa rohkem näinud, et eriti palju ma uut informatsiooni ei saanud. Veel rääkis ta, kuidas ta oma kohalt näeb ainult lavale, aga osa tükist toimub ka mujal saalis, siis seda aimab ta ainult hääle ja valgusvihu järgi. Sellel hetkel olin oma koha üle väga rõõmus. Märkasin aga, et kui soovisin oma kohalt lahkuda või tagasi minna, siis minu kõrval istuv ja parasjagu lõunatav suguvõsa ei tõusnud püsti, et mööda lasta, vaid proovisid ennast toolikesel võimalikult kägarasse tõmmata. See polnud ainult nemad, vaid kogu saal tegi nii. Veel üks asi, mis on mulle veidike võõras, aga mis teha, sest mulle on üldse jäänud mulje, et eestlased on viisakam rahvas kui taanlased. Ma ei hakka sellesse rohkem süvenema, aga nii on.

  Teise vaatuse peatset algust nägime vaid selle järgi, et saal hakkas taas täituma. Huvitav oli, et ühtegi helilist märget ei antud. Piletil oli küll kirjas vaheaja pikkus, aga see oligi, et kestab mingi vahemik ehk kindlat aega polnud. Proovisin taas kuidagi oma kohale ronida ja teine vaatuski algas, et näitleja veeretas ennast lavale, aga seekord teadsin juba, mis toimub. Kogu publik istus, jälgis rahulikult etendust ja sõi kuni üks pintsakus ja pliiatsseelik naine tuli lavale ja ütles midagi valjul häälel. Järsku lahkusid näitlejad lavalt. Mõtlesin alguses, et see on mingi osa etendusest ja on püütud anda kaasaegsem "touch". Peagi ma mõistsin, et nii ei saa olla, ja segadus kasvas kui märkasin, et terves saalis on tuled nõrgalt põlema pandud ja üle publiku on kosta jutuvada. Peagi tuli see tädi uuesti lavale mikrofoniga ja seletas, et neil on üks tehniline viga ja ei saa jätkata, aga annavad endast kõik, et see parandada ja saaks etenduse lõpuni mängida. Sain õnneks ta öeldust ise aru, sest ega mul poleks hetkel olnud kelleltki teiselt küsida. Ausalt öeldes polnud ma eriti üllatunud, et neil seal tõke tekkis, sest etenduses kasutati suures koguses tehnikat. Näiteks oli seal trossidega üles-alla liikuvaid seinu, pöörlevat lava, kerget tossu üle terve lava, mingit tugeva survega tossu lava põrandast. tuld, inimesed lendasid, erinevaid väikseid ja suuri valgustusi jms. Mõnikord kasutati küll veidike liiga palju asju korraga, et tekkis kerge segadus, aga lõpuks olin siiski sellest vaimustuses. Vea parandamiseks läks umbes kümmekond minutit, aga asi sai korda. Näitlejad proovisid kuidagi rollis tagasi lavale hüpata ja jätkati. Mulle aga meeldis(pole just kõige õigem sõna, aga loodetavasti saab aru), et neil see viga tekkis, sest näitas, et miski pole perfektne ja ka näiteks suurtes teatrites võib juhtuda. Tundsin siiski saali õhustikus, et see pole enam see sama. Etenduse lõpuni polnud ka enam palju jäänud ja see viga lõi kõik ikka veidike rivist välja. Lõpus laulsid kõik koos veel ühe jõululaulu ja selle telesarja tunnuslaulu, millest mõistsin, kui suur asi just see sama jõulukalender ikka taanlaste seas oli. Hiljem ei suudetud ka aplausi lõpetada. Sellel hetkel tundsin, kui suurt osa siiski teater mu elus mängis ja kui väga ma seda igatsenud olen. Lõpuks järsku mõisteti, et on aeg liikuda välja ja olin üllatunud, kui kiiresti me ikka majast välja saime. Maja oli suur, aga kusagil treppidel polnud mingeid ummikuid. Kuna joped ja asjad olid kõigil saalis kaasas, saadi ka otse õue liikuda, mis oli üks pluss garderoobi puudumise juures. Igatahes jäin kokkuvõttes selle kogemusega äärmiselt rahule ja olen väga kindel, et tahan sinna veel kunagi tagasi minna mõnda etendust vaatama.

Århuse peatänav Ryesgade, mis oli tervelt pikkuselt kaetud tuledega (240m)

Teatri esine peale etenduse lõppu

Maja avati 1900 ja üleval on kujutatud tegelasi Ludvig Holbergi (Taani komöödiakirjanik, keda kutsutakse ka komöödia isaks) teostest

Teatri suur saal, mille nimi on Store drømme(Suured unistused)

Rahvas kutsub seda ka "Det gyldne hus"("Kuldne maja")

Saalis on kullatud motiivid loodusmaailmast: taimed, lilled, linnud ja päkapikud

 

Mis või kes on Eesti?

Ma alustasin siis 2019 aasta jaanuaris mõtlemist, et kuhu vahetusaastale minna (jah, ma alustasin hilja, sest lepingu sõlmimiseks oli jäänud aega veidike alla kahe kuu, aga enne seda oli vaja teha täitsa mitmeid asju, millest mõned hõlmasid ka Tallinnas käimist, aga tegutsesin kiiresti ja nüüd siin ma olen). Üheks otsustuse kriteeriumiks oli, et see riik oleks samal ajal lähedal, aga ka piisavalt kaugel. Vahepeal käis peast ikka läbi idee, et oleks huvitav minna kuhugi, kus ei teata Eestist mitte kui midagi. Üllataval kombel õnnestusid need mõlemad mul suurepäraselt.

Mul olid enne siia tulekut ootused täiesti teised, sest need kaks riiki pole üksteisest siiski nii kaugel. Lisaks on minu arust loomulik teada vähemalt Euroopa kaarti, sest iga aasta geograafias ei saanud sellest üle ega ümber. Käin hetkel klassis, kus mõnedel on kõrgemal tasemel bioloogia ja teistel samal ajal geograafia. Alguses olin väga üllatunud, et see üks pool klassist midagi riikide kohta ei tea ei tea. Nüüdseks on seletatud, et nad keskenduvad oma tunnis rohkem kivimitele ja füüsikalisele poolele (tohutult palju erinevaid valemeid). See siis võib-olla vabandab neid veidi välja.

Olen siinolles kohanud ühe käe näppudel oleva arvu taanlasi, kes näieks teaksid, et kus üldse Eesti riik asub. Õnneks ollakse teadlikud Soome asukohast, nii et siis saan seda seletamisel kasutada. Kui tehakse ise pakkumisi, siis tuleb enamasti välja, et Eesti on kusagil Saksamaa kõrval asuv (hiigel)riik. Sellest olenevalt oldi väga üllatunud, kui ütlesin, et ma pole elus kunagi Saksamaal käinud (nüüd vaheajal õnnestus mul sinna minna lausa terveks nädalaks). Appi võeti ka kõiksugused kaardid, sest muidu tundus Saksamaa ja Eesti vahel olev maa neile väga lühike. Neile on Saksamaal käimine muidugi loomulik, sest see on nii lähedal ja sealsed hinnad on ka madalamad. Eestlased käivad Lätis ja Taanlased Saksamaal. :D

Enne siiatulekut tegin endale õnneks selgeks erinevad numbrilised faktid Eesti kohta, sest teadsin, et hakatakse küsima. Minu üheks lemmikuks asjaks on saanud, et peale riigi pindala nimetamist ütlen kohe rahvaarvu, sest pindalad on suhteliselt samasugused, aga inimeste arv totaalselt erinev. Ma pole kohanud kedagi, keda see poleks üllatanud, sest neid on ikkagi siin riigikeses 5,6 miljonit, ja no siis tuleb pindalalt veidikene suurem Eesti oma 1,3 miljoniga.

Veel suureks mõistatuseks on eestis räägitav keel (kuidas iganes seda kutsutakse, ei nemad tea). Räägin siis veidi rohkem sellega kaasnenud huvitavatest tähelepanekutest.

Šokeeriv, aga meil pole kasutusel vene tähestik, vaid täitsa ladina oma. Üldse kui olen maininud, et Eestis õppisin vene keelt teise võõrkeelena, ollakse arvamusel, et see on eestlaste jaoks kindlasti väga kerge, sest sarnaneb väga eesti keelele (umbes nagu taani ja rootsi keel). Olen õnneks suutnud klassikaaslastele selgeks teha , et nii see pole. Siiski on vahepeal  minuga jagatud venekeelseid tekste, et neid tõlkida aitaksin. Proovin siis alati midagi valmis meisterdada.

Kui olen pidanud midagi ütlema eesti keeles, olen alati kuulnud mitmesugust tagasisidet, et mille moodi see siis kõlab. Väga huvitav, aga nagu tuleb välja, siis eesti keel on segu hispaania, itaalia, prantsuse, saksa, jaapani, soome ja taani keelest. Ma pole kunagi nii mõelnud, sest eesti keel kõlab täpselt nagu eesti keel, aga tore on ka midagi uut õppida.

Selle sain ma Taanis olles paari tunni jooksul aru, et neil on siin täiesti teine R, mis ei põrise kohe grammigi. Proovisime ka paarile vabatahtlikule aastaalguslaagris seda õpetada, aga noh, sinna see jäi. Tunnen vahepeal, et see on siin mu eriline anne, millega võiksin isegi talendisaate võita. Kui ma vahepeal põristan, on kõik alati väga vaimustuses ja kutsuvad veel teisi ka juurde, et nemad ka sellest üllast hetkest osa saaksid. Paar päeva tagasi kasutasin klassis tunni ajal ka sõna/nime/asja “trips-traps-trull”, mida prooviti ka siis korrata ja ei saadud aru, miks see nii põRRRisev peab olema, aga mulle täitsa meeldib. 

Kuna taanlased on väga uhked oma Å, Æ ja Ø üle, olen rääkinud, et meil ka mõned vahvad häälikud: Õ, Ä, Ö ja Ü. Neist kahtlemata kõige keerulisem ja uudsem on nende jaoks Õ. Minult on isegi naerdes küsitud, et kas me päriselt ka kasutame seda tähte mõnes sõnas. Esimesena tuli mul kohe pähe "õun". Prooviti siis igatpidi hääldada ja mul oli seda täitsa lõbus jälgida.

Üks päev peale kooli sõitsin koos klassiõega sama bussiga koju. Tal tuli mõte, et võiksin talle eesti keeles numbreid õpetada ja olin suurima hea meelega nõus. Ühest viieni tuli lõpuks isegi väga hästi välja, aga edasi oli juba keerulisem. Eriti ajasid rööpast välja kaheksa ja sellele kohe järgnev üheksa. Kuidagi sai ka need arusaadavaks, aga see nõudis juba higi ja pisaraid (peaaegu). See tuletas mulle aga meelde, et mis tunne on keelt õpetada, sest mul endalgi hetkel õppimine käsil. Kui tal tulid vahepeal vahele pikad pausid, unustasin ise täitsa ära, et äkki talle ei meenu ja võiksin kasvõi sõna alguse vihjeks ette öelda. Veidikese aja möödudes suutsin sellega õnneks ära harjuda ja proovisin olla abiks.

Matemaatikas on meil tunnid koos mõnede õpilastega ühest teisest klassist. Üks nendest on väga huvitatud erinevatest keeltest ja õpib mitmeidki iseseisvalt. Esimesel tunnil sai siis temaga veidi keelepuud vaadatud ja ta nägi, et oleme soome-ugri. Ta oli juba varasemalt uurinud soome keele kohta ja oli siis nüüd ka eesti keele õppimisest huvitatud. Ehmatasin ta ära aga faktiga, et meil on 14 käänet. Siiski on ta veel veidi erinevate detailide kohta küsinud, enamasti küll soome keele näidetel, aga noh. Aga muide, ta on esimene inimene, kes ei hakanud naerma, kui ütlesin "terviseks". See on juba midagi väga erilist ja erakordset.

Aga ma sain ühes vahetunnis suure üllatuse osaliseks, kui jäin rääkima ühe vahetusõpilasega Brasiiliast. Ta teadis täpselt, kus Eesti asub ja oskas nimetada isegi teised Balti riigid õiges järjekorras. Lisaks proovis ta ka rahvaarvu pakkuda, mis läks ootamatult täppi. See oli ka selle vahetusõpilase jaoks täiesti ootamatu, nii et istusime seal kahekesi veidike aega täiesti sõnatult ja üritasime mõista, mis just juhtus. Eks ma küsisin, et kuidas ta seda kõike teadis ja sain vastuseks, et on veidi koolis õppinud, aga on ise ka veidi maailmakaardist huvitatud. See muudab aga fakti, et taanlased ei tea Eesti kohta mitte kui midagi, veelgi huvitavamaks.

Tegelikult on ikkagi tore olla riigist, millest midagi ei teata. Teised vahetusõpilased minu koolis on Ameerikast ja Brasiiliast, mis on suured riigid ja midagi nende kohta ikka teatakse (näiteks filmidest jms). Siit lahkudes saan olla kindel, et Taanis teavad tänu minule paar inimest rohkem Eesti eksistentsi kohta ja võib-olla isegi külastatakse.

Ja väike nipp Taani tulles: kui küsitakse, kus riigist tuled, siis on parim alati vastata "Estland", sest nimi "Estonia" pole siin eriti tuntud (erandiks muidugi üks poiss disaini tunnist, kes mäletab inglise keelset nimetust tänu Eurovisioonile).

Juttu koolist

Hej,

kuna vahetusaasta üks väga suur osa on õppimine, mõtlesin, et keskendun selles pikas postituses rohkem koolile. Kindlasti tuleb ka muud juttu, aga loodetavasti on ka see huvitav ja abistav.

Enne siiatulekut räägiti, et igas tunnis kasutatakse ainult arvuteid, seega tuleb võtta enda oma võimalusel kaasa, kuigi enamasti on olemas ka võimalus koolist laenutada. Aga minu suureks üllatuseks ei kasutata siin arvuteid nii palju. Mõnedele õpetajatele ei meeldi neid isegi laudadel näha ja tuleb päriselt vihikusse kirjutada. See taanlastele ei meeldi, aga vahepeal suudetakse õpetaja siiski ümber rääkida. Taani keele õpetaja ütles näiteks eelmise nädala alguses, et enam ei tohi tunnis mingeid elektroonikaseadmeid laual olla (minule tehti aga erand, et saaksin telefonis olevad tõlget kasutada). 
Ma pole isiklikult suurim fänn, et kasutada koolis arvuteid märkmete tegemiseks, sest see võtab juba kotis rohkem ruumi (mitte küll palju, aga siiski) ja keskendutakse vähem tunnis toimuvale. Lisaks võtab kõige trükkimine klaviatuuril nii palju rohkem aega (näiteks matemaatikas kirjutan alati esmalt paberile ja hiljem arvutisse ümber, sest nii saan palju kiiremini). Aga siiski on ka positiivseid külgi. Enamasti panevad õpetajad tunnitööde lehed internetti ja kui neid lahendatakse Google Drives, siis tavaliselt keegi ikka jagab oma faili teistega, sest siis saab ülesanded ära jagada.

Tulin siia lootuses, et poodides on kindlasti suur valik erinevaid kirjusid vihikuid, aga nii see polnud. Kooli jaoks ostmine on alati mu kooliaasta lemmik osa. Kui nägin enne Eestist lahkumist poodides juba vihikuid ja päevikuid, pidin ennast tagasi hoidma, et ma siia midagi üleliigset kaasa ei võtaks. Käisin siiajõudes läbi kõik poed, kus müüdi midagigi kooli jaoks, aga olid ainult ühte tüüpi ja täiesti tavalised vihikud. Nüüd aga mõtlen, et oleksin võinud vähemalt ühe märkmiku võtta siia kaasa näiteks matemaatika jaoks. Olen nüüd teistelt kuulnud, et poodides on väiksed valikud esiteks sellepärast, et kasutatakse palju arvuteid, ja teiseks, sest kuni põhikooli lõpuni varustavad koolid õpilasi vihikute ja muude koolitarvikutega.

Teadsin, et lõuna peab kooli ise kaasa võtma. Muidu on ka võimalus osta, aga hinnad on siin ikkagi tunduvalt suuremad kui Eestis ja sellega peab arvestama. Enamasti võetakse kaasa puu- ja juurvilju, salateid (ilma kooreta) ning küpsetisi, kui midagi eelmistel päevadel kodudes valmistatud on. Kõigil on alati kotis olemas ka vähemalt üks võileib. Ise olen eestlasena arvamusel, et igapäevaselt pole kõige tervislikum leiba süüa. Hostema seletas kohe peale selle kuulmist, et see on just väga tervislik ja tuleks palju süüa, sest sisaldab teistsuguseid jahusid. 
Olen tähelepannud, et õpilased eelistavad süüa klassiruumides tunni ajal, kuigi on olemas ka eraldi suured ruumid toolide ja laudadega kooli allkorrusel, mida mina kutsuksin sööklaks. Seal on ka veeautomaadid, kust saab oma pudeleid värske veega täita. Veel on ruum erinevate diivanitega, kus veedan tihti oma vabu tunde.
Me saame ka iga nädala viimases bioloogia tunnis alati süüa. Õpetaja on pannud paika plaani, kes peab kunaseks midagi küpsetama ja nii olen saanud siin hulganisti küpsiseid ning šokolaadikooke.

Puudumiste osas ollakse siin võibolla veidi karmimad kui Eestis. Näiteks ühes matemaatika tunnis kolm tüdrukut hilinesid tundi 2min ja said kirja juba 50% puudumise. Kui kodutöö esitamisega hilineda, läheb ka see puudumisena kirja. Minul on see õnneks vabandatav, sest õpetaja öelnud, et ei ootagi, et neid teeksin. Kui puudutakse pikema haiguse tõttu, võidakse küsida arstipabereid, et saada tõestust. Kui puudumisi on liiga palju, saadetakse vanematele hoiatus, ja kui neid koguneb kaks, määratakse õpilane koheselt õpilastenimekirjast välja, mis on muidugi kõige äärmuslikum ja usun, et ma ei pea seda siin kartma.

Kodutöid eriti palju ei ole, sest enamasti kirjutatakse lihtsalt Lectiosse, et mida homme tunnis tegema hakatakse. On aga mõned suuremad kodutööd näiteks matemaatikas (umbes 6-7 ülesannet, mille peab iseseisvalt paberile tegema, ja juurde kirjutama lahenduskäigu samm-sammult tõestamaks, et jõudsid õige vastuseni ikka ise), inglise keeles (tunnis loetud lugudest kirjutada kokkuvõte) ja taani keeles (teised peavad hetkel kirjutama arvamuslugusid, aga mina olen arusaadavatel põhjustel vabastatud). Nendest teavitatakse enamasti õpilasi Lectio kaudu kolm nädalat ette. 
Väga palju tehaksegi tundides, sest need kestavad 1,5h, aga siin ei tundu see aeg üldse nii pikk. Õpilastel tuleb väga suur osa teema õppimiseks ise ärateha, sest õpetajad annavad töölehed, kus on kirjas interneti leheküljed, kust uue teema kohta lugeda. Hiljem jagatakse õpilased gruppidesse, et vastuseid kontrollida. Olen siin juba selle lühikese ajaga hakanud austama Eesti õpetamisviisi, kus õpetaja tutvustab uut teemat ja teeb selleks suure eeltöö. 

Hinded on siin aga täiesti teistsugused ja ega mul täpselt mingit kogemust pole kui ainult teistelt kuulnud. Nimelt umbes 20 aastat tagasi muudeti siinset hindamissüsteemi lihtsamaks ehk nüüd kasutatakse nn "7-point grading system". Terves aastas saadakse umbes 2 suurt hinnet, millest aasta lõpus pannakse kokku üks suur. Vahepeal väikseid hindeid eriti ei saada. Matemaatikas oli mul näiteks eelmine nädal esimene kontrolltöö, millest ei saanud küll kahjuks osa võtta, sest pidin minema selle ajal teise tundi, aga seda vist ikkagi hinnatakse.

Siin on näha praegust hindamissüsteemi Taanis, kirjeldust sõnaliselt, tähelist vastet ja ka Taani vana hindamissüsteemi

Nüüd siis mõned väiksemad üllatused: 
Esimeses kehalise tunnis oli ootamatu näha, et see toimub poistel ja tüdrukutel koos. Ise olen harjunud, et alates viiendast on eraldi, aga Taanis on see väga tavaline. Olen paari klassikaaslasega rääkinud, ning nendejaoks on see enesest mõistetav, sest klassis ainult 5 poissi, nii et neil poleks omavahel eriti huvitav kehalist teha.
Siin ei ole ka koolikella, millega ma olen ise juba harjunud, sest kaks eelmist aastat gümnaasiumis polnud mul seda. Ma võtsin seda juba nii iseenesestmõistetavana, et ei pannud esimene nädal tähelegi.
Veel on uus nende kasutatav Lectio, mida võrdleksin ekooliga, aga siin on see palju olulisemal kohal. Õpilastel pole päevikuid, nii et ainult sealt on võimalik saada informatsiooni. Sinna kirjutataksegi pidevalt kõigile väga olulisi sõnumeid, ka näiteks erinevate ürituste kohta. See on ka ainuke koht, kust saab vaadata koduseid ülesandeid, sest tunnis ei öelda selle kohta sõnagi, ning peab ise olema väga valvas, et midagi kahe sillma vahele ei jääks. 
Lectiost saab vaadata tunniplaani, mida pidevalt uuendatakse (ka päeva sees). Mul on näiteks iga nädal uus tunniplaan. Peale ärkamist tuleb ka kindlasti kontrollida, sest nii mitmelgi hommikul olen näinud, et mõni tund jääb ära ja saaksin hakata hiljem kooli liikuma. Kui mõni tund jäetakse ära, siis gümnaasiumis seda enam millegagi ei asendata.
Ning siin ei eksisteeri sellist asja nagu garderoob. Juba praegu käiakse oma õhemate jakikestega niisama ringi ja pannakse tundides seljatugedele. Ma ei taha teada, mis talvel veel paksude jopedega saama hakkab. Eestis polnud ka mu koolis otseselt garderoobi, aga kõigil olid kapid, kuhu sai siis päevaks oma väliriided jätta. Arvasin, et on elementaarne, et koolis on koht, kuhu saab oma soojad mantlid jätta.
Võimlas asuvad laes kõlarid, mis on muidu mõeldud ürituste jaoks, aga kehalise tundides kasutatakse neid väga jõudsalt. Kui tehakse soojendust või niisama väiksemaid ülesandeid, lastakse valjult muusikat, sest tund toimub alati (on  erandeimuidugi üksikuidd) ainult ühel klassil. Mulle see tegelikult meeldib, sest muudab õhkkonna palju vabamaks ja saan tutvuda ka siinsete lauludega.
Klassides pole suuri arvuteid, vaid iga õpetaja peab kaasa võtma oma läpaka, mille saan siis vajaduse korral projektoriga ühendada, mis alati ei õnnestu ja võib kaasa tuua veidi pahameelt ja tundide varajasema lõpu.

Ja vot sellised ongi minu siianised tähelepanekud kooli osas. Kindlasti on neid veel, aga küll jõuab veel nendest ka kunagi kirjutada. 
Seniks aga "Vi ses".

Üks kolmest muusikaruumist koolis, kus toimuvad kooritunnid

Imeline tahvlitesüsteem, kus ühe täitudes saab teha ülemisega kiire vahetuse, sest on ratastel. Selle all on veel omakorda valge tahvel, kuhu saab markeritega kirjutada või projektoriga näidata.

Ma olen päriselt ka Taanis

Nonii. Olin enne Taani tulekut täiesti kindel, et hakkan siin blogi pidama. Tuli välja, et see polegi nii kerge. Aga otsustasin, et proovin nüüd siis veidike hiljem alustada, sest parem hilja kui mitte kunagi. Selles postituse proovin anda kerge ülevaate oma praegusest elukorraldusest viimase kuue nädala jooksul.

Igastahes, ma elan oma hostperega Spentrupis, mis on 10 km Randersist (suuruselt Taani kuues linn, sarnaneb Pärnule). Hostperes on ema, isa, õde ja kaks venda, kes elavad mõlemad ülikooli tõttu mujal. Neil on oma maja väga uhke hooviga, kus on väike põllulapike ja ka lilledest ei tule mingit puudust. Perega koos mängime väga tihti erinevaid kaardimänge, ning olen avastanud, et see on üldse väga populaarne ajaveetmisviis taanlaste hulgas. Aga mul pole kunagi midagi selle vastu, et uusi mänge õppida.

Oma kooliaastat alustasin 12. augustil Randersi Statsskoles, mis on Eesti mõistes tavaline gümnaasium. Siin on muidu väga palju erinevaid võimalusi edasiõppimiseks peale üheksandat (mul on siiani veidi raskusi nendest kõikidest arusaamisega). Tegelikult saab valida ka kümnenda klassi, mis on vabatahtlik, ja seal on võimalus keskenduda rohkem oma hobidele õppimise kõrvalt (nt sport või muusika). Minu üllatuseks on see isegi suhteliselt populaarne noorte hulgas, sest päris mitu minu klassist ja teistest tuttavatest on seal käinud. Ise olen ma gümnaasiumi teises klassis, mida nimetaksin Eestis üheteistkümnendaks klassiks. Alguses küll lootsin, et saaksin minna kolmandasse gümnaasiumi klassi, sest siis oleks olnud võimalik kogeda lõpetamist, mis on siin täiesti teistsugune. Kokkuvõttes olen siiski kooli poolt tehtud lõpliku valikuga rahul, sest vähemalt ei pandud mind esimesse (Taanis tehakse nii, et esimese klassi õpilastest pannakse alguses lihtsalt mingid klassid kokku ja kolme kuu pärast moodustatakse uued koosseisud selle põhjal, mida keegi õppida sooviks, nii et peab hakkama harjuma täiesti uute inimeste ja õpetajatega). Ained, mida sooviksin õppida, sain ise valida ja sellejärgi pandi mind kaheteistkümnest paralleelist kõige sobivamasse klassi, milleks osutus 2ø. Tundideks on mul matemaatika, keemia, bioloogi, taani keel, inglise keel, ajalugu, kehaline, kunst (mis tegelikult esimestele klassidele, aga mulle tehti erand) ja disain. Ainult viimases kahes pole ma koos oma päris klassiga, sest neil on tunniplaanis ette nähtud teised tunnid. Nii saan ma ka ise vahepeal valida, mis tundi minna sooviksin. Kõik 23 inimest minu klassis on äärmiselt toredad ja kokkuhoidvad. Nad on ise ka öelnud, et tore on olla klassis, kus kõik on sõbrad, sest siis pole vahet, kellega koos peab mõnda järjekordset grupitööd tegema.

Kindlaid hobisid pole mul veel siin väljakujunenud. Valisin koolis endale koorilaulu lootuses, et see võib aidata kaasa keelearengule. Nii on ka võimalik tutvuda uute inimestega teistest klassidest. Eestis tegelesin ma muidu rahvatantsuga ja soovisin kindlasti siingi seda proovida. Nüüdseks olen käinud kahes erinevas tunnis ja võin öelda, et see on ikka midagi väga uut ja teistsugust. Olen varem puutunud kokku teiste riikide rahvatantsudega, aga ma ei arvanud, et neil siin kõik ainult seltskonnatantse meenutab. Ka liikmed pole grupis alati püsivad, vaid võivad iga kord muutuda. Muidu oleks väga tore käia siin rahvatantsus, aga kõik rühmad asuvad vähemalt tunnise autosõidu kaugusel ja arvan, et iganädalaseks trenniks võiks leida midagi lähemal. Peast on läbikäinud ka mõtteid seoses kunstiga, aga koolis ütles juba õpetaja, et võin alati sealset kunstiruumi kasutada peale tunde, pean ainult kantseleist võtme küsima. Tean aga, et pean varsti endale midagi kindlat leida, nii et kõik soovitused on väga teretulnud.

Keeltest nii palju, et siiani kasutan enamasti inglise keelt, sest sedasi on kõige kergem kommunikeeruda ja saab üheselt aru. Perega proovin siiski rääkida taani keeles ja nemad minuga ka, sest siis saab harjutada. Sellel esmaspäeval algasid mul koolis ka taani keele tunnid kõikidele siin koolis olevatele vahetusõpilastele (meid on peale minu neli: kolm USAst ja üks Brasiiliast). Proovin ka iseseisvalt õppida. Nii olen isegi täitsa mitu huvitavat lasteraamatut läbi saanud ja Netflixis on taani subtiitrid alati sees. Aga muidu oskavad taanlased väga hästi inglise keelt. Tean, et see pole taani keele õppimiseks parim, aga alustuseks tunnen ma ennast nii palju turvalisemalt. Koolis näiteks õpetajad proovivad mulle eraldi inglise keeles seletada, et mida õpiti, ja keemias sain endale inglise keelse õpiku.

Tunnen, et see on juba täitsa pikaks veninud, aga küsimuste korral võib mulle alati kirjutada, sest vastan meeleldi.
Vi ses!

Lennukis 28. juulil teel Taani poole

OAO-l peaaegu terve oma kodugrupiga kaarte mängimas

Minu kooli peasissepääs (veel 470 aastat tagasi oli see vangla)

Pidime kunsti tunni raames kujutama muuseumis, mida tähendab meile taanlaseks olemine (olin siin olnud 3 nädalat). Tegime lõpuks kahe teise vahetusõpilasega erinevate punastega oma käejäljed.