laupäev, 4. jaanuar 2020

Teater

Jah, mul õnnestus minna teatrisse. Eestis olles töötasin kaks viimast aastat teartis publikuteenindajana, mis oli põhjuseks, et olin huvitatud nägemast, milline see siin on. Septembris õnnestus mul minna Randersi teatrisse vaatama ühte tükki koos kooliga, aga olin lõpus väga pettunud. See hoone ega sisemus ei näinud esiteks kuidagi teatri moodi välja ja ka etendus ise ei jätnud eriti positiivseid jälgi. Rääkisin hiljem hostemale ka sellest ja ta jättis meelde ning rääkis mulle Århuses (Taani suuruselt teine linn) olevast teatrist, mis on palju suurem ja uhkem. Mõned kuud hiljem kuulis ta raadiost, et seal mängitakse detsembris jõuluetendust, mis on tehtud samanimelise jõulukalendri järgi, ja olin huvitatud. Jõulukalender on jõuluteemaline(tavaliselt) 24-osaline telesari, mis on eetris 1. detsembrist kuni 24. detsembrini. Algselt olid need mõeldud vaid lastele, aga nüüdseks on neid tehtud ka täiskasvanutele. Etenduses jäljendatavaks sai 2009 väljatulnud "Pagten"("Käpikud"). See on küll veidike vanem, aga siiski taanlaste poolt vägagi armastatud. Vahepeal võib ka poodides või kohvikutes kuulda jõululaulude seas selle tunnusmuusikat, mille sõnu kõik teavad.
Eks enne minekut sai veidike ka kodust eeltööd tehtud. Nimelt vaatasime veidike seda jõulukalendrit, et minu jaoks arusaamist kergendada ja ka teised saaksid oma mälu värskendada. Kuna selleaastane jõulukalender tuli peale, jõudsin ma vaadata "Pagteni"st vaid 14 osa, aga õnneks sain etendusest hiljem ka väga hästi aru, sest mängitigi pigem selle kalendri esimesele 12-le osale. Veel tuli meil piletid osta, mis jäeti väga viimasele minutile, nii et saime vaevu kaks eraldi olevat viimast kohta 19. detsembriks teisele rõdule.
Jõudiski see kauaoodatud päev lõpuks kätte. Toimus aga väike arusaamatus, nii et tuli peale kooli minna otse kõigi oma kottide ja asjadega rongile, et sõita Ă…rhusesse. Mõtlesin ise, et kodinad saab jätta garderoobi, et sellest pole muret, aga nĂĽĂĽd pole kohe ĂĽldse teatri riided seljas. Esiteks oli see minu esimene kord näha sellist suurt linna jõulutuledes, mis võttis täitsa sõnatuks ja käisin terve peatänav aina enam ĂĽllatudes ringi. Läksime aga hostõega veel tund enne etenduse algust ruttu keha kinnitama, sest me polnud kumbki peale oma kooli kaasavõetud lõuna midagi söönud. Juba toidukohas avastasin kui erinev on ikka Ă…rhus Randersist. Kõik ĂĽmbritsev oli suuremas osas inglise keeles. Ma ise arvan, et see on sellepärast, sest seal linnas on hästi palju ĂĽliõpilasi ja ĂĽldse taani keelt mitte kõnelevat seltskonda. Saime ruttu toidud söödud ja läksime siis hästi kiiresti teatrisse, sest teadsin oma kogemusest, et tavaliselt on garderoobis see kell suur rahvamass. Ă•nneks oli maja otse kohviku taga, nii et ei läinud ĂĽldse kaua. 
Maja nägi väljast juba väga kena välja, nii et ei jõudnud ära oodata, milline see veel seest välja näeb. Läksime treppidest ĂĽles ja sisenedes oli ĂĽllatus suur, kui vastu ei võtnud meid mingi garderoob vaid liiga lähedal olev vastassein ja "koridor", kus mĂĽĂĽdi ka väikese laua taga erinevaid meeneid. Sealt hargnes edasi otse treppideni, et minna saali pääsemiseks õige ukse juurde. Ă•nneks olen ma saanud väikese oskuse lugeda piletitelt, kus on kohad, sest hostõde oli ka seal teatris täiesti esimest korda, nii et sain juhirolli oma kätte. Jõudsimegi oma teisele rõdule ja sain endale neist kahest parema koha, mis oli otse kõige ees, sest teine oli veel kolm rida tagapool. Läksin oma toolikese juurde, sättisin sinna kuidagi enda, oma jope ja koolikoti, sest millegipärast puudus neil garderoob, ja jäin ootama etenduse algust, mis pidi olema 8min pärast. Oodates nägin, et mõned inimesed tulidki otse oma jõulušhopingutelt saja kotiga, nii et neil oli veidike halvem seisukord kui minul. Inimeste riietus polnud ka kuidagi grammigi viisakam kui tavalised töö- või kooliriided, nii et see oli minu jaoks hästi, kuigi veidike võõras.  Märkasin veel, et publiku hulgas olid enamus umbes minuvanused, mis oli ĂĽllatav, sest olin mõtetes valmis väikesteks lasteks. Ootasin kellasid, mis tähistaksid peadset etenduse algust ja saalikutset. Olin valmis mõneks meloodiaks, aga olid ainult korraks mõned põrisemised, nagu heliseks mõni vana telefon kaks sekundit. Ma pole kindel, aga eeldan, et need pidid märku andma. Kolm minutit enne algust tuli aga saalist kõlaritest naisehääl, kes ĂĽtles, et etenduseni on 3min ja telefonid tuleb panna hääletule või lĂĽlitada välja. Tuli ka aeg, et hakata jälgima ustel olevaid töötajaid, sest kõik teavad, et uste sulgemine annab märku, et kohe algab. Nägin, et uste sulgemiseks ei jälgitud ĂĽksteise tegevust ĂĽldse, vaid räägiti midagi kõrvades olevate vidinate abil. Järsku veeretas aga ĂĽks näitleja ennast lavale ja tuli läks peaaegu samal ajal kustu. Ma päris kindel polnud, aga vist algas. Sellega avanesid ka automaatselt kõikide inimeste snäkikotid, et alustada oma ma ei tea millist järjekordset toidukorda. 
  Märkasin peaaegu koheselt, et selles etenduses hakatakse kaasama ka palju publikut, sest tĂĽkki oli sisse kirjutatud päkapikk, keda telesarjas polnud, aga nĂĽĂĽd vahepeal laval laulis ta taanikeelseid tuntud jõululaule, millele (peaaegu) terve saal alati kaasa laulis. Lisaks viisid ka näitlejad etendust läbi mitte ainult lava peal, vaid ka mujal saalis. Isegi minu teisele rõdule jõuti väga mitmel korral. Kõik see tekitas minus kuidagi sooja ja ĂĽhtse tunde. Läheksin isegi nii kaugele, et ĂĽtleksin, et see etendus oli "hygge", nagu ka kodulehel oli seda kirjeldatud. Endalegi ĂĽllatuseks sain ma väga hästi kõigest toimuvast aru, sest hiljem pausi ajal isegi hostõde ĂĽtles, et tal endal oli vahepeal tekstist arusaamisega raskusi, sest see oli kõik nii kiire. Näitlejate puhul tundus mulle, et kõik mängisid palju ĂĽle, aga millegipärast selles etenduses see mind ĂĽldse ei häirinud, vaid lausa sobis. Terve esimene vaatus põhineski ainult episoodidel, mida ma siiani näinud olin, nii et mulle sobis see väga hästi, aga pelgasin siis veidike teist. KĂĽsisin vaheajal hostõelt veidi juurde, aga ta oli minust ainult kaks osa rohkem näinud, et eriti palju ma uut informatsiooni ei saanud. Veel rääkis ta, kuidas ta oma kohalt näeb ainult lavale, aga osa tĂĽkist toimub ka mujal saalis, siis seda aimab ta ainult hääle ja valgusvihu järgi. Sellel hetkel olin oma koha ĂĽle väga rõõmus. Märkasin aga, et kui soovisin oma kohalt lahkuda või tagasi minna, siis minu kõrval istuv ja parasjagu lõunatav suguvõsa ei tõusnud pĂĽsti, et mööda lasta, vaid proovisid ennast toolikesel võimalikult kägarasse tõmmata. See polnud ainult nemad, vaid kogu saal tegi nii. Veel ĂĽks asi, mis on mulle veidike võõras, aga mis teha, sest mulle on ĂĽldse jäänud mulje, et eestlased on viisakam rahvas kui taanlased. Ma ei hakka sellesse rohkem sĂĽvenema, aga nii on.
  Teise vaatuse peatset algust nägime vaid selle järgi, et saal hakkas taas täituma. Huvitav oli, et ĂĽhtegi helilist märget ei antud. Piletil oli kĂĽll kirjas vaheaja pikkus, aga see oligi, et kestab mingi vahemik ehk kindlat aega polnud. Proovisin taas kuidagi oma kohale ronida ja teine vaatuski algas, et näitleja veeretas ennast lavale, aga seekord teadsin juba, mis toimub. Kogu publik istus, jälgis rahulikult etendust ja sõi kuni ĂĽks pintsakus ja pliiatsseelik naine tuli lavale ja ĂĽtles midagi valjul häälel. Järsku lahkusid näitlejad lavalt. Mõtlesin alguses, et see on mingi osa etendusest ja on pĂĽĂĽtud anda kaasaegsem "touch". Peagi ma mõistsin, et nii ei saa olla, ja segadus kasvas kui märkasin, et terves saalis on tuled nõrgalt põlema pandud ja ĂĽle publiku on kosta jutuvada. Peagi tuli see tädi uuesti lavale mikrofoniga ja seletas, et neil on ĂĽks tehniline viga ja ei saa jätkata, aga annavad endast kõik, et see parandada ja saaks etenduse lõpuni mängida. Sain õnneks ta öeldust ise aru, sest ega mul poleks hetkel olnud kelleltki teiselt kĂĽsida. Ausalt öeldes polnud ma eriti ĂĽllatunud, et neil seal tõke tekkis, sest etenduses kasutati suures koguses tehnikat. Näiteks oli seal trossidega ĂĽles-alla liikuvaid seinu, pöörlevat lava, kerget tossu ĂĽle terve lava, mingit tugeva survega tossu lava põrandast. tuld, inimesed lendasid, erinevaid väikseid ja suuri valgustusi jms. Mõnikord kasutati kĂĽll veidike liiga palju asju korraga, et tekkis kerge segadus, aga lõpuks olin siiski sellest vaimustuses. Vea parandamiseks läks umbes kĂĽmmekond minutit, aga asi sai korda. Näitlejad proovisid kuidagi rollis tagasi lavale hĂĽpata ja jätkati. Mulle aga meeldis(pole just kõige õigem sõna, aga loodetavasti saab aru), et neil see viga tekkis, sest näitas, et miski pole perfektne ja ka näiteks suurtes teatrites võib juhtuda. Tundsin siiski saali õhustikus, et see pole enam see sama. Etenduse lõpuni polnud ka enam palju jäänud ja see viga lõi kõik ikka veidike rivist välja. Lõpus laulsid kõik koos veel ĂĽhe jõululaulu ja selle telesarja tunnuslaulu, millest mõistsin, kui suur asi just see sama jõulukalender ikka taanlaste seas oli. Hiljem ei suudetud ka aplausi lõpetada. Sellel hetkel tundsin, kui suurt osa siiski teater mu elus mängis ja kui väga ma seda igatsenud olen. Lõpuks järsku mõisteti, et on aeg liikuda välja ja olin ĂĽllatunud, kui kiiresti me ikka majast välja saime. Maja oli suur, aga kusagil treppidel polnud mingeid ummikuid. Kuna joped ja asjad olid kõigil saalis kaasas, saadi ka otse õue liikuda, mis oli ĂĽks pluss garderoobi puudumise juures. Igatahes jäin kokkuvõttes selle kogemusega äärmiselt rahule ja olen väga kindel, et tahan sinna veel kunagi tagasi minna mõnda etendust vaatama.
Århuse peatänav Ryesgade, mis oli tervelt pikkuselt kaetud tuledega (240m)

Teatri esine peale etenduse lõppu
Maja avati 1900 ja üleval on kujutatud tegelasi Ludvig Holbergi (Taani komöödiakirjanik, keda kutsutakse ka komöödia isaks) teostest

Teatri suur saal, mille nimi on Store drømme(Suured unistused)
Rahvas kutsub seda ka "Det gyldne hus"("Kuldne maja")
Saalis on kullatud motiivid loodusmaailmast: taimed, lilled, linnud ja päkapikud